Lapsepõlv oli tõepoolest õnnelik. Ei ühtegi halba mälestust. Kui siis võibolla see, kuidas ma autoavariisse sattusin ja mu süles olnu maasikakorv mulle kokkupõrke tagajärjel näkku lendas. Sündmuskohal läks minu lömastatud maasikatest punaseks värvunud nägu nähes lahti suur-suur paanika, sest kõik arvasid, et ma olen verine.
Kui olin 10–11aastane, ostsin nädalavahetustel viimase taskuraha eest muusikaajakirju kokku, fännasin kõiki tolle aja kuulsusi.
Enamik Eesti artiste ei näe sellist elu mitte kunagi. Siinset muusikaelu ei anna sealsega võrrelda, need on nagu öö ja päev. Saksamaal näeb tõeliselt hullumeelset ja samas lahedat muusikamaailma.
Eesti on kõige lahedam riik terve maailma peal. Olen sellest nüüd ringi reisides aru saanud. Loomulikult on siin ka sõbrad ja pere. Siin on paljud asjad kõige paremad. Täna lähen juuksurisse, käin alati Eesti juuksurite juures. Ükskord lasin Saksamaal juukseid värvida, ja nad keerasid igavese jama kokku. Kiievis (Eurovisioni lauluvõistlusel - VNP) oli meil Eestist meikar kaasas, ja paljud küsisid, kes teile nii ilusa meigi tegi.
Eestis sai mitmel kontserdil mikrofoni patarei tühjaks. No kuulge, see on kõige elementaarsem asi! Saksamaal ongi selle võrra kergem, et ei pea tühja-tähja pärast niisama rabelema.
Meie lavaimago puhul on ajast-aega väga olulist rolli mänginud n-ö. rokilikud aksessuaarid - needid ja ketid vöödel, kaelas, käte ümber või kus iganes mujal. Lavavärvideks on meil must, valge ja punane. Põhjuseks see, et nii saame alati kindlad olla, et harmoneerume omavahel lavapildis.
Sakslaste meelest on see jube naljakas, et me üksteisele eemalt lehvitame ja ilma füüsilise kontaktita "tsau" ütleme. Nad ei suutnud seda uskuda.
Kõik fännid on meile ühtemoodi armsad. Juba ainuüksi see, et inimene meid fännab, teeb ta lahedaks. Aga jah, sealsed (saksa) fännid on valdavalt vanemad ja meessoost. Tänaval tulevad mõnikord 60aastased ligi ja ütlevad: "Me teame teid, te olete nii vinged!"
Enamik fänne on juba kindlad näod, kes on alati kohal. Nad saavad alati kusagilt teada, mis lennukiga me tuleme, ja on vastas. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad. Me saame tihti isegi alles viimasel minutil teada, et nüüd on vabad päevad ja võime Eestisse puhkama sõita.
Pärast Oti saadet üritasime vaikselt kõrvalukse kaudu minema hiilida, aga nad said meid ikkagi kätte. Tegelikult on see ainult hea, tänu neile me oleme need, kes oleme, mis siin ikka nuriseda.
Tagasi vaadates oli kõik juhuste kokkulangemine, et ma Vanilla Ninjasse sattusin. Ma olen suhteliselt tagasihoidlik inimene, kes ei julgeks minna ennast kuhugi ise pakkuma. Enne bändi olin ma nii arg, et üksinda poleks kunagi julgenud lavale esinema minna.
See on väga oluline, et inimesed saaksid bändis hästi läbi. Muidu oleks väga raske kuhugi jõuda. Niikuinii on väga palju pingeid. Kui ei oleks inimesi, kellele toetuda ja keda usaldada, oleks jube raske.
Üsna kergelt võib juhtuda, et maapind kaob jalge alt. Inimesed kujutavad ette, et nad on jõle kõvad tegijad, ja võtavad ette ei tea mida, et silma paista. Aga mitte laval olles. Artistid, kes reaalsustaju kaotavad, ei jõua väga kaugele. Selles töös ei tohi asja mingil hetkel hakata lõdvemalt võtma. Maailmakuulsad staarid, Madonna, Lenny Kravitz, on minu arvates just väga realistlikud inimesed.
Olen enda suhtes kriitiline. Kui lavalt maha tulen, on alati tunne, et midagi läks nässu. See aga motiveerib pingutama.