Briti seltskonnaajakirja Star selle nädala number tutvustab oma reisirubriigis brittidele Eestit.

Ajakiri kirjutab, et hinnad on Eestis "odavamad kui mujal Euroopas" -khm!!!- ja mainitakse ära seegi, et sel nädalal esineb Eestis Madonna.

Suvi on üks äraütlemata tore aastaaeg, mil paljud inimesed saavad tööst või koolist pisut puhata ning üritusi korraldatakse tavapärasest märksa rohkem.

Eestimaa suvi on temperatuurilt selline nagu ta on (kolm kuud s**ta suusailma), aga välismaal elades on mul suvel kodumaa järgi eriline igatsus.

Kõigepealt muidugi jaanipäev, kõik need vahvad traditsioonid - lõke, sashlõkk jne. Ma ei ole jaanipäeva kaks aastat tähistanud ja iseenesest on see kurb. Inglismaal suve valgeimat ööd ju ei tähistata. Tööl olles viisid mõtted vägisi selleni, et mis "teil seal" Eestis toimub...

Muidugi veel ka Õllesummer ja laulupidu, kõikvõimalikud kontserttuurid, vanalinna päevad... Kuid kõige enam tunnen puudust just suvisest Eestimaa loodusest. Ja sõpradest.

Sellel nädalal võtsin oma sellesuvise puhkuse välja ning üritan nüüd 2 nädalat võimalikult aktiivne olla. (Mõni ime, et inimesed puhkuselt naastes end väsinuna tunnevad - aktiivne puhkamine ju väsitab!)

Ülehomme sõidan pisikesele reisile Maltale. Kindlasti oleksin eelistanud puhkuse ajal Eestisse tulla, kuid Malta on viimased paar aastat olnud mu ideaalsihtkohaks ning nüüd teen oma unistuste reisi teoks! Pealegi on plaan sügisel nagunii Eestisse tulla, täpsemalt öeldes sinna tagasi kolida. Vähemalt mõneks ajaks.

Veel üritan järgmise kahe nädala jooksul ära käia Londonis, kuhu ma sellel aastal polegi jõudnud veel. Viimati käisin seal detsembri lõpus, kuid nüüd on plaan pisut kauemaks minna ja Inglismaa pealinnaga taas tutvust teha..

Samuti tahaks teha paar külastust kinno, sest näiteks uus "Harry Potter", "Brüno", "Public Enemy" ja "Ice Age 3" võivad täitsa vaadatavad olla...

Praegu lõpetan, eks mõne aja pärast kirjutan oma reisimuljetest Maltale (kui ikka üle piiri lastakse)

Päikeselist ja rõõmuküllast suve soovides,
Kristo

Juunikuu algus on Inglismaal olnud ülimalt soe. Mai ja juuni vahetus tõi mu praegusesse kodulinna Bristolisse soojalaine, mis ulatus veidi vähem kui 30 kraadini. Ei mingit tuult, ainult kuumus. Õnneks kestis see vaid paar päeva, nüüd on ilmad läinud jahedamaks ja vihmaseks. Sobib! Mulle pole kuumad ilmad kunagi istunud.

Bristol on väidetavalt Inglismaa kõige soojem ja päikeseküllasem linn, asudes 169 kilomeetri kaugusel pealinnast Londonist. Elanikearvu poolest on Bristol Tallinnaga võrdne, siin elab pisut üle 400 000 inimese.

Kui küsida, et mida selles linnas vaadata on, siis kohe midagi erilist pähe ei torkagi (vastupidiselt Tallinnale, kus kohe meenub vanalinn). Suurimaks "turismimagnetiks" on siin Cliftoni sild (Clifton Suspension Bridge). Bristol on ülikooli- ja sadamalinn, siit on pärit muusikud Kosheen ja Tricky ning mingitpidi on linnaga seotud ka animategelased Wallace ja Gromit, kuid ma pole täpselt aru saanud, mil moel

Kui olete juhtunud nägema noortesarja "Skins", kus muideks on mänginud ka Dev Patel, kes saavutas rahvusvahelise kuulsuse filmiga "Slumdog Millionaire", siis see sari on filmitud Bristolis. Samuti ka haiglasari "Casualty", mis on inglaste kohalik versioon ameeriklaste haiglasarjast "ER". Muideks, just hiljuti näidati siin "ER"-i päris viimast (331-st) osa, millele pühendati (vaat ma ei mäleta, mis telekanalis) seetõttu terve õhtupoolik parimate palade ja meenutustega.

Täpselt nädal aega tagasi, 1. juunil, käisin ülipopulaarse telemängu "Deal Or No Deal?" salvestusel. Eestis on mäng tuntud nime all "Võta või jäta" ja seda juhib Alari Kivisaar, siinseks saatejuhiks on 60-aastane Noel Edmonds. (Ma ei teadnud tema vanust muidugi peast, selle uurisin järele ja olin üsna üllatunud, kuna mees näeb tublisti noorem välja! - eks meik ka muidugi natuke aitab, heh).

"Deal Or No Deal" on Channel 4-is eetris lausa kuus korda nädalas (pühapäevast reedeni), kell 16:15. Vastupidiselt eesti versioonile, kus rahakohvreid hoiavad modellid, on siin punased kastikesed rahasummadega tavainimeste käes, kes kord ka ise mängima hakkavad.

Diil on siis selline, et kahe mängulaua taga on 22 inimest (11+11) ja iga saate alguses loosib arvuti neist välja ühe, kes mängima pääseb. Tema vaba koha saab järgmisel korral uus mängija, teised näod jäävad samaks.

Kõik see seltskond elab Bristoli kesklinnas hotellis ning nende päevad koosnevadki "Deal Or No Deali" salvestustest (kolm mängu päevas: kaks hommikul, üks õhtul), seni kuni nad mängima pääsevad, raha võidavad ja koju saavad. Neil on kaasas ka paar sõpra-tuttavat, kes siis kaameratele mängu ajal lehvitavad ning nõu annavad.

Kui te arvate, et seda telemängu mängitakse telestuudios, siis te küll eksite. Nimelt toimuvad "Deal Or No Deali" salvestused kesklinnast veidi väljas, tagasihoidlikus kolmnurkse katusega hoones, mida saatejuht "dream factory'ks" kutsub. Hoonete kompleks asub minu kodust paarisaja meetri kaugusel. Seal ei filmita mitte ainult telemänge, vaid neid kasutatakse ka büroohoonetena ja millena kõik veel. Väga kummaline igaljuhul

Kogu stuudiopublik pidi kohale ilmuma tumedas riietuses, mis pidi olema logodeta ja sätendusteta. Kummaline oli näha kogu seda pikka inimrivi musta kandmas. Viibiks justkui matusel, aga kõik on ümberringi heas tujus!

Etteantud aadressi juurde jõudes oli seal viide järgmisesse kompleksi ning olgu etterutates mainitud, et ka seal ei toimunud salvestus, vaid hoopis kolmandas kompleksis. Saladust kuipalju!

Selles teises kompleksis tuli kõigepealt ukse taga pisut oodati. Lõpuks suvatseti mass sisse lasta ruumi, mis oli täis "Deal Or No Deali" sümboolikat. Kohe hakkas silma suur teleekraan, mis mängis "Deal Or No Deali" üht tippmängu, mil mängija võitis peaauhinna, 250 000 naela. Selle saavutusega on seni hakkama saanud ainult kaks naist, kuigi mänge on eetrisse läinud umbes 1060. Millal jõuab kord meeste kätte?

Lisaks telekavaatamisele sai seal juua teed, kohvi ja vett - mitte midagi erilist, aga asi seegi . Niimoodi tuli veeta pea tund aega, mil lõpuks üks toimkonna liige mikrofoni haaras, aplausikontrolli korraldas & eeskirju tutvustas. Seejärel hakati stuudiopublikut, keda oli tema sõnade kohaselt 110, nimekirja alusel kompleksist välja kihutama - sinna kolmandasse, stuudiokompleksi!

Kohapeale jõudes valdas mind kummaline tunne. Et kõik on nagu tuttav.. aga samas teistsugune. Publik asetati istuma ja kohale tormas publikusoojendaja. Visanud pisut nalja, avaldas ta esimese shokkuudise, et mäng jõuab eetrisse alles 2. detsembril. "Kas ma sel ajal veel üldse Inglismaal olen?," oli mu esimeseks mõtteks.

Kui rahva "soojendamine" oli möödas, tutvustati lõpuks mängijaid, kes omale loosi teel kohvrid said (järjekordne üllatus, sest saatejuht küsib alati mängijatelt, miks nad just selle kohvri valisid, kuid nad ei valinud ju teadlikult, vaid loosipallide abil). Seejärel alustati salvestusega.

Ma ei hakka väga ükskikasjalikult salvestuse perioodi kirjeldama, see oleks igav, kuid igaljuhul mängijaks valiti Michelle ja tema kaks toetajat/sõpra pandi istuma täpselt minu ette.

Kuna tegemist oli jõulukuu salvestusega, räägiti palju kummalist juttu. "Bristolis on täna väga halb ilm, tormine," rääkis saatejuht, kuigi stuudiopublik oli kohal t-särkides. Ühelt mehelt publikust, kes oli tulnud lühikeste pükstega, küsitigi et kas ta on hull peast. Detsembris lükkaritega! "Äkki on tegu postiljoniga?" päris Noel. (Meespostiljonid kannavad siin tihti lühikesi riideid, ka jahedate ilmade ajal).

Kaameramehed said korralduse "libiseda üle" ühest naisterahvast publiku esiridades, kelle õlg ajas liigsest päikesevõtust nahka. Olid ju kuumad ilmad ent tegu oli saatega detsembrikuuks, mis sa teed!

Kokkuvõtteks võib öelda, et mängijal läks väga hästi ja ta võitis suuuuure summa raha. Kuna mul on leping, mis keelab mainimast, kui palju, siis praegu ma seda ka ei maini

Uute sissekanneteni,
Kristo